Trüki artikkel

Cover 

Suure filosoofi surm
Meelis Piller Eesti Ekspress, 13.02.2003

(Meelis Piller) Mihkel Tamm sündis 9. veebruaril 1911 Elistvere vallas Tartumaal. Ta oli üks kolmeteistkümnest lapsest vaese kingsepa perekonnas. “Teenisin sulase, ehitusmeistri, laevakütja, ehitusinsenerina ja nüüd olen vaene filosoof,” kommenteeris Tamm ise oma elulugu. Pärast Tartu gümnaasiumi lõpetamist suundus Tamm 1940. aastal laevakütjana Rootsi. Ta viibis Inglismaal, Prantsusmaal, Iirimaal, Portigalis ja Hispaanias, kuni jõudis sõja ajaks Saksamaale, kus astus Berliini tehnikaülikooli, planeerides tuumafüüsiku karjääri. Saksamaal kohtus Tamm paljude tolleaegsete teosoofide, astroloogide ja idateadlastega. Seal õppis ta põhjalikult tundma joogat ja budismi. 1948. aasta novembris toimus Tamme nn vaimne ärkamine, ehk “usuline ümbersünd”, nagu ta ise ütles. Ta praktiseeris koos oma koolivennast skulptori Endel Kübarsepaga tol ajal moes olnud parateadusi, nagu näiteks telepaatilised seansid. Seeläbi omandas Tamm võime tunnetada maailma nägemuste kaudu ning sügava elamuse jättis talle nägemus eesti rahva kannatusterohkest elust. Enda sõnul hindas Tamm oma vaimujõudu üle ­– see vedas teda varsti alt. Juveeliäriga rikastunud, andis Tamm Saksamaal oma raha eest välja ajakirja “Advaita-Vedanta” ning toimetas ajakirja “Die Friede”. Siis tuli Tammele saatuslik mõte minna jalgsi läbi nüüd juba Nõukogude Eesti Indiasse. Kui ta 1956. aastal seda mõtet teoks tegema hakkas ning Eestis oma vanemaid külastas, võtsid nõukogude võimud alusetutele ettekäänetele tuginedes Tammelt ÜRO apatriidi passi ega lasknud teda kui kodakondsuseta isikut enam Eestist välja. Tammelt võeti õigus elada Tallinnas. Ta elas Tartus ning hiljem mitmetes Eesti väiksemates asulates. 1981. aastal esitas Tamm palve väljasõiduks Pühale Maale, mis ilma igasuguste küsimusteta praktiliselt kohe ka rahuldati. Pärast 25 aastat kestnud sundpagendust oma kodumaal, lahkus Tamm Eestis sama aasta 23. oktoobril. Kui seni peeti sedalaadi teisitimõtlejaid lihtsalt veidrikeks, siis pärast Tamme lahkumist Eestist hakkas KGB huvi tundma kõikide “salateadlaste” tegevuse vastu. Rahva huviorbiiti tõusis jooga Grand Old Man Gunnar Aarma, kelle tegevust hakkas ka julgeolek jälgima. Rama Tamme loodud nullhüpotees-teooria tundub esmapilgul suurele osale lugejatele hullumeelsusena. “Vajab ravi,” arvab mõni. Teooria baseerub Rama sõnul metafüüsilis-dialektilisel nullismil. Teooria sai alguse selle puudumisest ehk nullist. Tamm jõuab välja teaduse tühjakstunnistamisele, otsides selle nõrku kohti. Nõrgaks lüliks teaduses osutus para- või antiteadus. Parapsühholoogiliste ilmingute tõestamise asemel tegeles Tamm teadusliku informatsiooni parateadusliku tõestamatusega. Ühesõnaga tundub püüd seda lühidalt edasi anda mõttetuna. Rama Tammele on üks tema jüngritest avanud ka interneti kodulehekülje www.ramatam.com. See on vene keeles ning sisaldab üht peatükki anonüümse autori romaanist “Shkola magov”, mis räägib müstilistest liikumistest XX sajandi 70.-80. aastatel NLiidus. Peatükk kannab järjekorranumbrit IV ning ladina tähtedega kirjutatud pealkirja “Langermaa”, seal asus Tamme üks elupaiku Eestis. Kasutatud Haljand Udami materjale ja andmeid.

Ajakirjanik ja filmirezhissöör Meelis Piller kirjeldab oma äpardunud katset eesti päritolu mõtlejast ja joogast Rama Tammest filmi teha.

“No tere!” ütles mulle Mihkel Tamm rõõmsal häälel tooniga, mida kasutatakse tavaliselt väga ammuste tuttavate puhul, kui ma talle elus esimest korda helistasin. “Kuidas sul läheb?” See juhtus umbes viis aastat tagasi, kui Tamm oli juba 16 aastat elanud Bostonis ühes vanadekodulaadses majas.

Võimalik, et esimest korda lugesingi veidrast jooga maaletoojast ja raskelthaaratava  nullhüpotees-teooria rajajast Rama Tammest Eesti Ekspressist. Veidi pärast nimetatud telefonikõnet otsisin Rama Bostonis üles. Külastasime teda koos Kroonika ajakirjanik Vesta Reestiga.

Tamm rääkis elurõõmsalt maailma allakäigust. Korraga tekkis Ramal kahtlus. Kes teid saatis, tundis ta huvi. Kuigi Tamm oli kõige paremas kursis päevapoliitikaga, tundus keerulise minevikuga filosoofile harjumatu, et tänapäeval võib suhteliselt vabalt ühest riigist teise reisida. Kui tuli jutuks, et Vesta õppis aasta aega Kanadas, muutus Rama morniks. “See on halb,” ütles ta ning põhjendas, “Sealsed eestlased on kõik massoonid. Sinuga on siis ka ühelpool. Olge ettevaatlikud kui sinna veel lähete! OMM…”

Tamm pakkus kohvi. “Honey?” küsis ta eestikeelsele jutule vahele puises inglise keeles. Inglise keel pidigi tema teooriate jaoks kõige parem keel olema. Selles keeles on ta kirjutanud rohkem kui eesti, saksa ja vene keeles kokku.

Vaatamata kõrgele eale oli Tamm võrdlemisi edev – iga kord, kui teda fotole püüdsin jäädvustada, võttis ta õppinud supermodelli poosi ja naeratas säravalt. Tema elurõõmu peegeldas ka jutt plaanidest korterit vahetada. Võib-olla peitusid selle taga mälestused tema hiilgeaegadest Saksamaal, kuhu ta omal ajal tuumafüüsikat õppima läks ja millest tema saatuslik teekond Indiasse, kuhu ta füüsiliselt kunagi ei jõudnud, alguse sai. Oma minevikust ning tööst US Army Labor Service Companys, kus ta leitnandina teenis, Tamm aga eriti rääkida ei tahtnud.

Omal ajal käis Rama juures Eestis hulk tänapäeva ühiskonnas märgataval positsioonil olevaid inimesi. Suur osa neist enam “seda aega” “ei mäleta”. Ja kes see tahakski end siduda veidra “külamaagiga”. Jutualtite asjaosaliste sõnul oli Tamm aga maailmatasemel tegija. Tema ideed ja tööd said impulsiks mitmele tänasele orientalistikaspetsialistile. Ta oli üks esimesi, kes Eestis põhjalikult joogaga tegeles ning kelle juures käis jüngreid ka NLiidu Venemaa-poolsest osast. Pildid Tammest joogaharjutusi tegemas avaldas veel väga hämaral nõukogude ajal ajakiri Kehakultuur.

“Kui meie igapäevased “vaimsed õpetajad” on rohkem rahvamehed ja esinejad, siis Tamm oli kahtlemata väga sügavate teadmistega isik, kes valis oma jüngerkonda hoolikalt,” räägib orientaalsete liikumiskunstide propageerija Mart Parmas. Tamm teadis ise, tema teooriad ei tuginenud loetule, vaid isiklikele kogemustele ja uurimustele.

Üks Tamme kirjandusliku arhiivi hoidjatest ja filosoofi elu kõige enam käsitlenud autoreid, entsüklopedist Haljand Udam teadis rääkida, et Tammel olid omal ajal ka väga tugevad ravijavõimed, kuid ta ei tahtnud ravimisega eriti tegeleda.

“Sellega ma võtan infot vastu,” ütleb Tamm, naerab ning annab nagu mõista, et tegemist on rohkem atraktsiooniga, kui ma osutan keerulisele altarilaadsele konstruktsioonile, mis koosneb ametüstikristallide pesast, Buddha ja Tara kujust ning hulgast arusaamatust elektroonikast.

“Naised joogaga tegelema ei peaks,” arvab Tamm, “Neil avanevad ainult madalamad tshakrad ning täielikku vaimsust ei saavuta nad kunagi. OMM…” Nad ei suuda lihtsalt kuigi kaua ilma rahulduseta elada, on vana mehe seisukoht kindel.

Mõned aastad tagasi väntasin dokumentaalfilmi Viinis, Austrias elavast baltisaksa filosoofist Arnold Keyserlingist. Filmi esilinastusel koorus vestlusest Haljand Udamiga välja idee, et kuna ma nagunii selliste veidrate aladega tegelen, siis võikski ma järgmiseks ette võtta Mihkel Tamme. Tunnistasin, et olin selle peale isegi mõelnud.

Eesti Filmi Sihtasutusest õnnestuski saada stardiraha ning ma võtsin ette oma teise retke Tamme juurde Bostonisse.

Olukord oli kardinaalselt muutunud. Tamm oli vahepal kaotanud nägemise. See oli mõjunud vanale mõtlejale väga raskelt. Võtsin kõigepealt ühendust ühe tema leedukast jüngriga, kes spetsiaalselt oma guru pärast Bostonisse oli kolinud ning nüüd Tammel iga päev abiks käis. Leedukas oli eestlaste peale pahane – meie suur õpetaja istub siin abitult ning ükski kaasmaalane ei tee temast välja. Ma püüdsin selgitada, et kuna ta nii ammu Eestis minema läks, siis teda enamasti enam ei mäletata.

Leedukas oli pahane ka Tamme ühe eestlasest jüngri peale, kes Ameerika läänerannikule kolis ning ka oma vana õpetajat aitamas ei käinud. Samal ajal viibis Bostonis üks Tamme mitmest Vladimiri nimelisest vene rahvusest jüngrist, kes nüüd Saksamaal elas. Tema andis punetava näoga ja ületöötanud leedukast arvutidisainerile paariks päevaks puhkust.

“Korotshe, Rama stal v Germanii miljonerom,” kommenteeris Vladimir Mihkel Tamme noorpõlvefotosid, millelt vaatas vastu elegantne ja hoolitsetud härrasmees. Enne oma vaimset ärkamist tegelenud Tamm edukalt juveeliäriga, käis viimistletud soenguga ning rätsepaülikonnas. Pärast Ramaks saamist kasvatas ta endale aga pikad juuksed ning samapika habeme ja elas sellisena oma ülejäänud elupäevad.

“Aga sellepärast peaksid eestlased muret tundma,” ulatab leedukas väljapeetud käekirjaga kaetud paberihunniku. Tegemist oli eestikeelse originaalkäsikirjaga Tamme nn nullteooriast, mida illustreerivad Tamme insenerikäega koostatud rohked joonised ja valemid.

Tamme kirjalik pärand on mahult tegelikult väga aukartustäratav. Seitsmeköiteline käsikiri “Advaitavada”, originaaluurimus Null-hüpoteesteooria ning mitu ingliskeelset spiraalköites sadadesse lehekülgedesse ulatuvat väljannet, mis on valminud juba Ameerikas. Kaks ingliskeelset teost on ilmunud ka raamatuna. Üle 900leheküljeline Theory-Hypothesis-Null on saadaval koguni internetikaupluse Amazon.com vahenusel. 2001. aastal nägi kirjastuse Kodutrükk vahendusel ilmavalgust esimene eestikeelne Tamme teooriatest rääkiv raamat “Kabala”. Omal ajal levisid Tamme venekeelsed käsikirjad Eestis väga kaugele Nõukogudemaa avarustesse.

“Tamm suri tegelikult siis, kui ta Eestist lahkus,” kommenteeris keegi asjaosalistest, “selles mõttes, et suri eestlaste jaoks.”

Rama elavnes, kui ma tema korterisse sisenesin. Ta tervituseks ulatatud käed olid väga soojad ning terav pilk ei reetnud, et silmad ei erista tegelikult enam midagi. Tamm oli võrdlemisi pettunud, kui kuulis, et tema meelest vabamüürlaste ohvriks langenud Vesta Reest seekord kaasas ei ole.

Kui ma selgitasin, et soovin teda veidi filmida, muutus ta miskipärast kartlikuks. “Paneme selle kõigepealt kirja,” ütles Tamm ning dikteeris inglise keeles oma pimedaks jäämise põhjuseid. Süüdlasteks osutusid gayd ja vabamüürlased, kes maja keldrisse ja katusele vastavalt kiirgavad seadmed olid paigutanud. “Miks?” küsib Tamm, hääles sügav pessimism.

Esimesel päeval lõppesid läbirääkimised filmimisest edutult. Ka järgmisel päeval tahab Rama, et kõik alguses kirja saaks, pärast on palju lihtsam. Panen minuga koos Tamme juures viibiva Vladimiri mahitusel kaamera käima. Rama räägib maailma kindlast allakäigust, kuid mitte enam nii elurõõmsalt kui minu esimesel külaskäigul, vaid täieliku lootusetusega – kellelgi pole enam pääsu.

Püüan mõne päeva jooksul Tamme paari-kolmetunniste külaskäikude ajal – ta väsib õige ruttu – nö asja tuumast rääkima panna. Esitan mõned Haljand Udami soovitatud küsimused Eesti ja maailma tuleviku kohta – mida Rama nägemused räägivad? Udam mäletab, et Tamm teadis vanasti täpselt rääkida NLiidu lagunemisest ja mitmetest muudest asjadest märkimisväärse täpsusega.

Ei ole maailmal enam hukust pääsu.

Ja kõige taga on teadagi kes.

Rama Tamm sai omal ajal tänu oma paari juudist sõbra abile Eestist minema. “Lubasin anda juudile tarkust tingimusel, et Eesti vabadus oleks massoonide poolt hüvitatud ja garanteeritud,” meenutab ta oma minevikku. Eesti sai igal juhul vabaks küll.

“Ramatamananda oli see nimi, mille mulle teosoofia meister Berliinis andis,” räägib Rama, “Ma ütlesin, et see on liiga pikk, milleks kolm nime. Aitab Ramast küll.

Tol ajal oli moes, et nime lõpus oli veel Ananda. OMMM…”

Kui palun Tammel lühidalt oma õpetusest filmilindile rääkida, saab vanameister pahaseks. “Sa tahad, et ma sulle räägiksin seda, mida ma olen 40 aastat uurinud. Tahad, et pime mees sind valgustaks. Loe minu raamatutest, seal on kõik kirjas.”

Sain materjali kokku umbes viie tunni jagu. Lisaks lubas üks Rama Ameerikas elavatest õpilastest saata mulle kvaliteetseid videokaadreid ajast, mil Tamm oli veel täies elujõus, andis jüngerkonnale salateadmisi ning viis vabas õhus läbi joogatreeninguid.

Lühikese stsenaarse plaani ja sünopsise põhjal, mis ma Berliini filmifestivalile saatsin, valiti planeeritav film nimega “Null” Amsterdami dokumentaalfilmide festivalile ainukese Eesti dokina.

Paraku läks nii, et ma ei saanud rohkem finantsressursse – ei filmimuusika jaoks, mille tahtsin tellida Peeter Vähilt, kes projektist huvitatud oli ega ka filmi lõpetamiseks. Kõige krooniks kadus vaateväljalt ka Tamme videoarhiivi omanik, kes ei reageerinud miskipärast enam ühelegi e-mailile. Materjalid on küll VHS versioonis olemas, kuid madala kvaliteediga, millele annab oma värvingu Põhja-Ameerikas kasutatav NTSC formaat. Viimast on naljatamisi nimetatud lühendiks lausest – Never Twice Same Color, ehk mitte kunagi sama värv teist korda. Ning ilma luba küsimata ei saa neid ka kasutada.

Amsterdamist helistati ja küsiti, et kus mu film on. Ma ütlesin, et ei jõudnud veel valmis. Nad küsisid, et kas festivali alguse ajaks jõuan. Kui ma ka sellele küsimusele eitavalt vastasin, lubasid nad järgmisel aastal jälle ühendust võtta. See oli iseenesest veider, sest festivalidelt tavaliselt filme taga ei aeta – ikka oma asi, kas saadad või ei.

Ning siis tuli teade Rama surmast. 9. veebruaril oleks Rama saanud 92 aastaseks. Tema surmakuupäev on vanale maagile igati sobiv – 22. 11. 2002 (221122). Numbrite summa annab kokku 10 ehk ühe ja nulli.

Ei jätnud tööd pooleli. Kaamera käib edasi ning pool põlve otsas loodan Rama Mihkel Tamme siiski kodupublikuni kunagi tuua.

Rama Tam OM.

Kommenteeri: Kommentaarid ei ilmu automaatselt nähtavale, need käivad läbi toimetuse valiku.
Nimi:
e-mail:
HTML ei ole lubatud.	Vormindus: baasvormindust saab niimoodi kaasa arvata: [b]bold[/b] ja [i]italic[/i]
	Linkimine: Linke saab niimoodi kaasa arvata: [a [href]http://www.ekspress.ee[/href]link Ekspressi[/a]

Samal teemal http://www.ramatam.com/			Samas rubriigis Super-produtsendid Elu pärast tõsidust Varastamise viisidest Metsikute paikade kummardaja Ei joo, ei loo